Protseduur loodi 1983. aastal nõukogu direktiiviga 83/189/EMÜ. Esimest korda kodifitseeriti protseduur 22. juuni 1998. aasta direktiiviga 98/34/EÜ ning seda muudeti 20. juuli 1998. aasta direktiiviga 98/48/EÜ eelkõige selleks, et laiendada selle reguleerimisala infoühiskonna teenuseid hõlmavaks. Hiljuti kodifitseeriti protseduur teist korda ja seda tehti direktiiviga (EL) 2015/1535.
Direktiivi 2015/1535 teatamise kord võimaldab komisjonil ja ELi liikmesriikidel kontrollida tehnilisi norme, mida liikmesriigid kavatsevad toodetele (tööstus-, põllumajandus- ja kalandustooted) ning infoühiskonna teenustele kehtestada, enne kui need vastu võetakse. Eesmärk on tagada nende tekstide kokkusobivus ELi õigusaktide ning siseturu põhimõtetega. Seda kohaldatakse lihtsustatud viisil Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) liikmesriikides, mis on Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepinguriigid, ning Šveitsis ja Türgis.
Protseduuri peamised kasud:
- see võimaldab tuvastada siseturul uusi tõkkeid enne, kui need ebasoodsat mõju avaldavad;
- see võimaldab tuvastada protektsionistlikke meetmeid;
- see võimaldab liikmesriikidel teha kindlaks teatatud eelnõude kooskõla ulatuse ELi õigusaktidega;
- see võimaldab teatatud eelnõude hindamisel pidada liikmesriikide ja komisjoni vahel tõhusat dialoogi;
- see võimaldab majandusettevõtjatel oma häält kuuldavaks teha ning kohandada oma tegevusi aegsasti lähtuvalt tulevastest tehnilistest normidest. Majandusettevõtjad kasutavad kontrolliõigust laialdaselt, aidates komisjonil ja liikmesriikide ametiasutustel kaubandustõkkeid tuvastada;
- see võimaldab välja selgitada ELi tasandil ühtlustamise vajadusi.